FCA. Free Carrier. Franko vedaja
F-rühma esimene tarneklausel, FCA, on kasutatav kõigi veoviiside puhul, kaasa
arvatud raudtee- ja lennuvedu. Oma universaalsuse tõttu on FCA F-rühma peamisi
tarneklausleid ja iga kord, kui ostja soovib ise korraldada kauba vedu, peaks ta just
seda klauslit eelistama.
FCA puhul on müüja oma tarnekohustuse täitnud, kui ta on andnud kauba üle ostja
poolt määratud vedajale eelnevalt nimetatud kohas või punktis. Sellest hetkest
lähevad müüjalt ostjale üle kõik kaubaga seonduvad kulud ning kauba kadumise
või kahjustamise risk.
FCA puhul eristatakse kaht võimalikku tarnekohta:
■ müüja territooriumil;
■ väljaspool müüja territooriumi.
Esimesel juhul peab müüja kauba ostja poolt määratud veovahendile peale laadima
ja kandma sellega seotud kulud ja riskid. Teisel juhul peab müüja andma kauba
ostja poolt määratud vedaja või teise isiku käsutusse müüja veovahendilt mahalaadimata kujul. See on oluliselt erinev 1990. a. versioonist, kus põhjalikult kirjeldati
kauba tarnimist erinevate veoviiside puhul. Samas jäeti täpselt sõnastamata, kes
kannab kauba mahalaadimise
Joonisel on skemaatiliselt kujutatud FCA kriitiline punkt, kus on:
■ ostja poolt korraldatava veo alguspunkt – müüja territoorium või mõni teine nimetatud koht müüja maal;
■ kauba kadumise või kahjustamise riski ülemineku koht – samas, kus eelmine, kui
kaup on üle antud vedajale;
■ kulude (ja kohustuste) müüjalt ostjale ülemineku koht – samas, kus eelmine.
Kui täpset punkti, kus toimub kauba üleandmine vedajale, pole kokku lepitud, siis
võib müüja ise valida nimetatud koha piires selle punkti. Olgu märgitud, et nimetatud kohaks, mis märgitakse tarneklausli tähise järele, võib olla ükskõik milline koht
müüja maal, milles pooled on kokku leppinud, ka müüja territoorium.
Kõik ekspordi-tolliformaalsused täidab ning sellega kaasnevad kulutused ja riski
kannab müüja, ülejäänud tolliformaalsused aga ostja.
Võrreldes kaht tarnetingimust:
...EXW Tallinn, AS XXX (Incoterms 2000)... ja
...FCA Tallinn, AS XXX (Incoterms 2000)...
tundub, et nende tarneklauslite kasutamise puhul pole nimetamisväärset erinevust
poolte kohustuste ja kulutuste jaotuses, sest mõlemal juhul toimub tarne müüja
territooriumil. Tegelikult on toodud variantidel oluline vahe. EXW puhul peab ostja
täitma kõik ekspordi-tolliformaalsused, s.t muretsema kauba ekspordilitsentsi ja
muud ametlikud load, sooritama kõik tolliklaarimised ja kandma kõik sellega seonduvad kulud, kaasa arvatud ekspordimaks ja tollilõiv (kui need on antud kaubaliigile
kehtestatud) ning riskid. Lisaks peab ostja hoolitsema ka kauba pealelaadimise eest
ja kandma sellega seotud kulud ning riskid.
FCA puhul on kõik ülaltoodu müüja kohustus ning ostja olukord lihtsustub tunduvalt. Loomulikult kajastuvad müüja poolt täiendavate kohustuste täitmiseks tehtud
kulutused müügilepingu hinnas ja maksumuses. Seega annab FCA kasutamine
müüjale teatud õiguse küsida kauba eest suuremat hinda kui EXW korral, eriti kui
kõnealuse kauba ekspordiks tuleb muretseda litsents ja tasuda ekspordimaksud.